Archives
Arengufaas III.ABIelust...
Kas mitte seepärast ei ole paljud abiellunud inimesed õnnetud, sest sõna ABIelu kõlab kuidagi valesti? See tundub kuidagi nii abitu ja algusest peale kurbusele programmeeritud. Miks ei või see kõlada ÕNNEelu, KÜLLUSEelu, RÕÕMUelu ja miks on ABIkaasa? Kas kõik, kes ABIelluvad, on valinud endale hooldaja, probleemide lahendaja, koristaja ja vms.?
Kui inimesed sõlmiksid ÕNNEelud, KÜLLUSEelud ja RÕÕMUelud ning võtaksid endale ÕNNEkaasa, KÜLLUSEkaasa ja RÕÕMUkaasa, äkki siis näeksime ümberringi õnnelikke paare ja võimalik, et lahutusi enam ei oleks?
(Mõtlesin, et panen kirja. Võib olla soovib keegi kasutusele võtta. 🙂 )
-Delia
Kui õpid kergelt lahti laskma..
Ainult siis, kui....
Pange tähele...
Me loome ise illusioone...
Me loome ise illusioone, luuletame kokku igasuguseid asju ja poogime inimestele külge omadusi, mida neil tegelikult pole. Tahame me ju nii väga näha teistes oma unistuse kehastumist. Selle tulemusena pettume väga, et inimesed pole millegipärast üldse sellised, millisena me oleme neid ette kujutanud. Ja tekivad solvumised ning viha. Aga kes on süüdi?
-Delia
Võin olla mina ise...
Kui imelik ta siiski on, taban end taas sellelt mõttelt, jälgides, kuidas ta näpuga restoranimenüüs järge ajab. Oleme juba üpris kaua tuttavad olnud, kuid ta pole kordagi huvi tundnud, kus ma töötan, millise autoga sõidan ja kui palju teenin! Tavaliselt küsitakse neid asju vaata et kohtumise esimese tunni jooksul, kuid tema seda ei teinud. Ja üleüldse, minu elu materiaalne pool ei huvita teda karvavõrdki, teda huvitavad mu emotsioonid, mis mind vaimustab, innustab…
Kas teil on ette tulnud, et keegi huvitub teie tunnetest ja sisemaailmast? Aga kõige üllatavam on see, et ta oskab kuulata. Minu arust on see tänapäeval üldse harukordne. Äkki ta on teiselt planeedilt? Kuidas ka ei oleks, minul on temaga kerge ja hea. Temaga pole vaja teeselda, võin olla mina ise ja see on kõige toredam seisund, mida ta mulle kingib – olemise vabadus!
-Delia
Minevikust tuleb lahti lasta..
Mu õnn vaatas mulle silma..
Mu õnn vaatas mulle silma, aga mina olin mõtiskluste, mineviku taganutmise, süümepiinade ja veel tont teab millega nii hõivatud, et ei mõistnud – veel hetk ja ta lahkub ilma minuta. Lendab oma inglitiibadel ära, rahulik naeratus huultel. Aga mina hakkan taas kahetsema ja piinlema, et lasin minna sellel, keda olin kogu elu oodanud.
-Delia
Viimasel ajal olen hakanud tähele panema, et enamik mu tuttavaid, kes püüavad oma teadvust avardada, ei aita enam ei eneseabiraamatud, -koolitused ega kõikvõimalikud teraapiad. Paljudel vajuvad lihtsalt käed rüppe, aga asjatud püüded vabaneda ebameeldivatest negatiivsetest mõtetest ja saavutada sisemine harmoonia, toovad ajuti pisarad silma. On inimesi, kes saavad aastaid kokku, mediteerivad, puhastavad aurat, põletavad küünlaid, joovad mingite rohtude leotisi, pärast oksendavad, vehivad vihtade või hobusesabadega, kannavad kaelas kanajalgu – ikka selleks, et saada paremaks inimeseks, vaimsemaks ja „puhtamaks“. Võib-olla see kõik ehk avardabki teadvust, rahustab mõistust, teeb inimese lahkemaks, ausamaks, õiglasemaks ja võimalik, et kellelgi on pärast neid rituaale isegi õnnestunud valgustatuks saada. Ma ei taha mitte mingil juhul öelda, et selles on midagi halba ja seda pole vaja teha. Kellele meeldib – lasku aga käia! Kuid mida teha siis, kui see ei aita? Rahakott jääb aina kõhnemaks, elus pole mingeid muutusi, lubatud küllus ei saabu, koolitused muutuvad üha kallimaks ja ka kõik terapeudid on “otsas“.