Mõtisklused armastuse teemal

Mis on armastus?
Sinul võib olla on raske seda mõista, kuid armastust sellisel kujul, nagu inimesed püüavad seda ette kujutada, ei ole lihtsalt olemas. See on pigem haigus, keemiline reaktsioon, millele järgneb sõltuvus tekkinud tundest  ja kiindumus.

Mis mõttes?
No vaata ise. Kui inimene on armunud, on ta pime, kurt ja tumm. Kas see on normaalne, kui inimene ei näe kõige elementaarsemaid asju? Talle valetatakse, aga tema leiab sellele vabadusi, teda ei austata, aga tema ei tee seda nägemagi  ja „armastab“ edasi.  Teda koheldakse halvasti,  kuid tema salgab ennast maha ja andestab.Kui inimene „armastab“, ei ole ta tema ise. Tema käitumine muutub. Ta kuuleb ainult seda, mida tahab kuulda. Näeb ainult seda, mida tahab näha. Ütleb ainult seda, mida teine tahab kuulda. On see terve inimese käitumine?

Näiteks, „armunud“ inimene soovib oma armsamaga  koos uinuda ja ärgata. Tegelikult ei ole siin mitte midagi halba, KUID-see on sõltuvus emotsioonist, mis tekib teise kehaga kokkupuutel. See emotsioon ei ole seotud konkreetse isikuga, mis tähendab, et täiesti erinevad inimesed võivad  uinuda  ja ärgata teineteise kõrval. Täna üks, homme teine. Niisiis, öeldes teisele: „Ma armastan sind“, ütled sa tegelikult „Ma sõltun emotsioonidest. Tahan neid kogeda uuesti ja uuesti“. Ehk, kui äkki mingil põhjusel emotsioonid ei teki enam ühe inimesega, siis tärkab kohe soov leida keegi teine, kellega kogeda veel eredamaid emotsioone. Kuidas on võimalik kõike seda nimetada armastuseks? Siin pole püsivust, olemuse mõistmist, on ainult uute emotsioonide ja adrenaliinilaksu otsimine. Inimesed on pidevalt millegi või kellegi parema, ilusama, targema, saledama, maitsvama otsingul. Siin ei ole elu, rahulolu ega elu nautimise tunnet.

Mida inimesed sel juhul otsivad?

Ma arvan, et partnerlust. See on selline suhtluse vorm, kus on olemas usaldus, ausus, austus ja avatus. Selline suhe on võimalik ainult nende inimeste vahel, kes on sõltuvustest terveks saanud. Nende silmades pole tegelikkust moonutavaid filtreid, neil on suurepärane kuulmine ja oskus mõtteid ning soove selgelt väljendada. Sellised inimesed on ausad nii enda kui teistega. Nad ei sõltu emotsioonidest ega teistest inimetest. Nende soov on jagada imelisi hetki  enda sarnastega. Sellises suhtes pole  draamat, skandaale ega hüsteerikat. Samuti ei tule seal ka pidevalt uusi teravaid elamusi otsida.Ja nii ei ole mitte selle pärast, et need inimesed on kuidagi tuimad ja tundetud, ei, vastupidi! Nemad on vägagi tundelised, kuid nende soov ei ole pidevalt uut otsida, vaid parendada ja arendada seda, mis on juba olemas.

Aga vaat „armastus“ on pealiskaudne. See ei eelda toimuvasse süvenemist. Kui tekib soov oma vajadusi rahuldada ja puudub kohene võimalus olemasolevaid vahendeid kasutada, leitakse kohe teine võimalus, vahet ei ole, missugune, peaasi, et enam vähem originaali sarnane.

Partnerlussuhtes on originaal alati esimesel kohal, ilma soovita leida alternatiiv!

Aga mis on tingimusteta armastus? On see üldse olemas?

Ma arvan, et tingimusteta armastus saab olla ainult ema ja lapse vahel. Milline see laps ka poleks, kuidas ka ei käituks, ema armastab teda ikkagi.

-Ari (19 a.) ja Delia