Egost südameni II

vabanemineJeshua kanaldatud Pamela Kribbe poolt

Üleminekul egost südamele oleme eristanud nelja etappi:

1.

Rahulolematus sellega, mis egopõhisel teadvusel pakkuda on, igatsus “millegi muu” järgi: lõpu algus.

2.

Oma egoga seotuse teadvustamine, sellega seotud emotsioonide ja tunnete omaksvõtmine ja vabastamine: lõpu keskpaik.

3.

Vanade egopõhiste energiate surra laskmine iseendas, kookoni hülgamine, uueks Endaks saamine: lõpu lõpp.

4.

Südamepõhise teadvuse ärkamine iseendas, motiveeritus armastusest ja vabadusest; teiste aitamine üleminekuprotsessis.

Selles peatükis räägime lähemalt teisest sammust. Lõpetades enda egopõhise määratlemise, satud sa esmalt suurde segadusse, kuna ei tea enam, kes sa oled. See segadus võib olla väga sügav ja oma olemuselt filosoofiline. Sul tekivad küsimused elu ja surma, hea ja halva kohta, sa hakkad tajuma, mida sa ise tunned ja arvad, selle asemel, mida teised on sulle õpetanud tundma ja arvama. Ühtäkki on need küsimused sulle väga olulised ja nad mõjutavad otseselt valikuid, mida sa elus teed. Sa vaatad ennast ja küsid – kas see olen mina? Kas see on see, mida mina tahan? Nüüd on sul raske otsuseid langetada, kuna miski ei ole enam enesestmõistetav.

Tegelikkuses astud sa isegi sammu tagasi, sammu sügavamale, sissepoole. Sa saad teadlikuks enda sügavamatest aspektidest, nendest, mis on vähem mõjutatud kasvatusest ja ühiskonnast. Aeg-ajalt tajud sa, kes sa päriselt oled – tajud oma individuaalsust, unikaalsust. Sulle meenub, et sinus on miski, mis ei sõltu sind ümbritsevast, sinu vanematest, tööst, suhetest, isegi mitte sinu kehast. Neil hetkedel tajud sa ähmaselt oma jumalikkust, seda osa endast, mis on täielikult vaba ja igavene. Te kõik olete multidimensionaalsed olendid; te suudate ja ka avaldate ennast samaaegselt mitmes dimensioonis. Te ei ole seotud lineaarse ajaga. Teie käesolev isiksus on vaid üks aspekt teie tegelikust multidimensionaalsest olemusest. Iga kord kui sa mõistad, et sinu käesolev väljendus füüsilises kehas inimolendina on vaid üks sinu paljudest aspektidest, suudad sa selle ületada ja astud kontakti oma tõelise Minaga.

Aga enne kui sa saad seda teha, pead sa tervendama oma haavad. Ego diktatuuri ja nõudmiste all elades on sinu psühholoogia palju viga saanud. Egopõhisest teadvusest loobumine tekitab alguses segadust, kahtlusi ja ärakadumisetunnet. Pärast seda esimest etappi liigud sa edasi järgmisse faasi: see on vaatlemise, mõistmise ja oma sisemiste haavade tervendamise aeg. Nüüd räägime sellest lähemalt.

Ego kontrolli all on sinu teod ja mõtted olnud pikka aega juhitud hirmust. See tähendab, et sa oled halastamatult rakendanud oma võimu tunnustuse ja kontrolli saavutamiseks. Sellega oled sa oma enda olemuse vastu tegutsenud. Sinu käitumine on lähtunud välistest standarditest selle asemel, et lähtuda sinu enda sisemistest vajadustest. Sa pole ka olnud võimeline kedagi teist tõeliselt armastama, kuna armastus on täielikult vastandlik vajadusele kontrollida või allutada. See teadvuse seisund ründas sinu hinge terviklikkust. Hing kannatas ego hirmuvalitsuse all.

Kui sa end ego haardest vabastad, muutub see valu sulle nähtavaks. See paljastatakse sulle sellisena nagu ta on – ilma maskideta. Ja sa ei tea veel kuidas selle valuga toime tulla, kuna sa oled endiselt segaduses ja eksinud. Enamus teist mõistab mingil hetkel need haavad hukka, kuna nad näivad sind halvale käitumisele juhtivat: sõltuvused, depressioon, kontrollile allumatud meeleolukõikumised, suhtlemisprobleemid, probleemid intiimsuhetes.

Selline enese hukkamõist kutsub hinges, mis on just Valguse poole pöördunud, esile veelgi rohkem valu. Hing on vabanemas kontrolli- ja võimujanust, ta muutub tundlikumaks… ja siis hakkab ta ennast ise hukka mõistma.

Paljud ekslevad sellel eikellegimaal ego ja südame vahel. Nad otsivad armastavamat reaalsust, aga on endiselt ego haardes. Tegelikult ei ole see sinu sisemine valu, mis sunnib sind alluma oma “halbadele kommetele”. See on sinu hinnang sellele valule, mida sa koged, mis põhjustab selle negatiivsuse. Kui sa vaatad ennast toetavalt, ei näe sa sõltuvuses, depressioonis või põhjakäivat inimesest. Sa näed ainult sisemist valu, mida on tarvis vastu võtta kõige õrnemal ja hellemal viisil.

Teises etapis üleminekul egost südamesse on kõige olulisem tahe mõista oma sisemist valu: seda aktsepteerida, mõista selle päritolu ja lasta sel olla. Kui sa suudad vaadelda hirmu, mis on kõigi egopõhise teadvuse avaldumisvormide aluseks, oled sa sisenenud südamepõhisesse teadvusse. Ükskõik kui taunitavat käitumist sa ka ei kohtaks, siis tajudes hirmu, üksindust ja enesekaitse vajadust selle taga, saad sa ühendust hingega, kes negatiivset käitumist väljendab. Niipea kui sa koged, et hinges on hirm, oled sa võimeline andestama. Seda ennekõike iseendale. Võta midagi eneses, mida sa tõeliselt põlgad, midagi, mis sind tõeliselt häirib ja millest sa arvad, et oleksid pidanud juba ammu vabanema. See võib olla ebakindlus, laiskus või kannatamatus, või sõltuvus: mis iganes mille suhtes sa tunned, et seda ei tohiks olla.

Nüüd püüa mõista selle taga olevat motiivi. Mis sunnib sind üha uuesti ja uuesti nõnda käituma või tundma? Kas märkad, et niipea kui sa tajud hirmu, miski sinu sees sulab ja sa tunned justkui – “oh issake, ma ei teadnud, et sa nii väga kartsid! Ma aitan sind.” Nüüd on sinu suhtumises sallivus. Seal on armastus ja andestus.

Seni kuni sa mõistad hukka hirmupõhise käitumise nagu viha, sõltuvus, alistuvus, edevus jne nagu need oleksid “halvad”, “patused” või “rumalad”, oled sa ego haardes. Hukkamõistmine ise on hirmupõhine tegevus. Kas sa oled märganud, et hukka mõistes muutub miski sinu sisemuses karmiks. Miski tõmbab kokku, justkui oleksid huuled tihedalt teineteise vastu surutud ja silmad muutuksid külmaks. Miks on meil vaja anda hinnanguid? Miks on meil vaja liigitada asju headeks ja halbadeks? Mis hirm on meie hinnangute taga? See on hirm seista silmitsi meis endis peituv Pimedusega. Oma põhiolemuselt on see hirm elamise ees.

Egopõhisest teadvusest loobudes soovid sa leida täiesti uut vaatenurka. Seda perspektiivi saab kõige paremini kirjeldada kui neutraalset, selles tähenduses, et see lihtsalt jälgib seda, mis on, ja puudub igasugune huvi selle vastu kuidas asjad peaksid olema. Egopõhise käitumise põhjused ja tagajärjed on paljastatud, kõige sügavamad hirmud on vabaks lastud ja sel moel on ego tervikuna nähtavaks saanud. Kõigest, mis on sulle nähtav, on võimalik vabaneda. Iga inimene tunneb hirmu. Igaüks meist teab Pimedust ja üksindustunnet, mida hirm endaga kaasa toob. Kui nähakse hirmu lapse näos, sirutavad peaaegu kõik automaatselt oma käed lapse poole. Aga kui hirmu väljendatakse kaudselt, läbi vägivalla ja jõhkruse maskide, näib, et seda pole võimalik andeks anda. Mida hävitavam ja julmem on käitumine, seda raskem on näha hirmu ja kõledust selle taga.

Ometigi oled sa võimeline seda tegema. Oma enese hirmukogemuse sügavust kogenuna, oled sa võimeline tajuma hirmu mõrtsukate, vägistajate ja kurjategijate hingedes.

Sul on võimalik nende tegusid mõista. Ja kui sa teed seda tuginedes oma enda pimedusekogemusele, saad sa sellest üle. Sa suudad olla ilma neid hukkamõistmata. Kui sa tõeliselt mõistad hirmu kui jõudu, millega sa oled tuttav omaenese kogemuse kaudu, saad sa loobuda hinnangute andmisest. Hirm ei ole hea ega halb. Hirm lihtsalt ON ja tal on oma eesmärk.

Omal moel, mida on väga raske kirjeldada, on hirm nii needus kui ka õnnistus. Igal juhul ei teinud keegi sinu eest otsust lubada hirm sinu ellu. Teie ise olite Jumalad, kes lubasid hirmul teie reaalsuses alustpanevat rolli mängida. Te ei teinud seda selleks, et ennast piinata. Te tegite seda selleks, et luua. Luua reaalsus, milles on rohkem sisu, rohkem täiust kui maailmas, mis põhineb vaid armastusel. Ma mõistan, et see võib kõlada uskumatult. Ma vaid loodan, et te suudate kasvõi intuitiivselt mõista, mida ma püüan öelda.

Hirm on loomingu elujõuline osa. Kus on hirm, seal pole armastust. Kus pole armastust, seal võib armastuse leida uutel ja ootamatutel viisidel. Armastuse puudumisel on võimalik luua ja kogeda hulganisti uusi emotsioone. Armastuse puudumist võib kogeda väga paljudel erinevatel viisidel. Armastuse olemasolu on võimalik tunda vaid hirmu taustal. Vastasel juhul oleks see kõikehaarav ja sa ei suudaks seda sellisel moel eristada.

Seega luues hirmu ja paisates ennast välja armastuse ookeanist, mis sind ümbritses, lubasid sa endal esimest korda kogeda armastust.

Kas sa mõistad?

Sa ei loonud armastust, aga sa lõid armastuse kogemuse. Sa vajasid vastandit, midagi armastusest erinevat, et seda teha ja sa kasutasid hirmu selle eesmärgi saavutamiseks. Meie teisel pool loori näeme selgesti spirituaalset rolli, mida hirm teie reaalsuses mängib. Seetõttu me aina korrutame, et ärge mõistke seda hukka. Palun ärge mõistke hukka hirmu ja Pimedust, mis see endaga kaasa toob, teis või kelleski teises. Te olete kõik armastusest loodud ja armastusse peaksite te ka tagasi pöörduma.

Sisenedes egopõhiselt teadvuselt südamepõhisele teadvusele ülemineku teise etappi seisad sa silmitsi oma sisemise valuga, oma hirmuga, ja me palume sind suhtuda temasse mõistvalt ja aktsepteerivalt.

Oma sisemise hirmu ja valuga kohtudes võid sa esmalt langeda enesesüüdistustesse, mis võib tõugata sind ennasthävitavale käitumisele. Võib näida, et sa liigud tagasi, mitte edasi. Sel hetkel oled sa ohutsoonis – eikellegimaal ego ja südame vahel. Sa tead, et soovid vanast vabaneda, kuid ei suuda veel uut vastu võtta. Nõnda satud sa kahtluste ja enesesüüdistuse küüsi. Pöördepunktiks saab hetk, mil sa lõpetad enese süüdistamise – vähemalt korraks. Vaid siis, kui sa vaatad enesesse huvi ja avatusega, võid sa siseneda südamepõhisesse teadvusse. Enne seda võrdled sa ennast üksnes kunstliku standardi või ideaaliga, millele sa iial vastata ei suuda. Sa karistad end selle eest ja püüad uuesti mahtuda vormi, mille sa ise enda peas oled loonud.

Selline perfektsionism on hävitav relv. See on armastuse vastand. Armastus ei võrdle sind mitte kunagi mitte kellegi ega millegagi, veelgi enam, see ei soovi sind mitte kunagi mitte mingil moel muuta. Armastus ei näe seda mis “peaks olema”. Südames puudub mõiste “peaks”. Südame poolelt vaadatuna on moraalikategooriad vaid viis maailma mõistmiseks või selle “jagamiseks”. Need on vaid idee teie peades ja nagu te teate, võivad nad sõltuvalt peast oluliselt erineda. Vajadus kehtestada standardeid ja defineerida “head” on konfliktide ja sõdade eelkäija. See ei sõltugi niiväga ideedest kuivõrd vajadusest kontrollida ja fikseerida, mis põhjustab viha ja konflikte.

Poliitilised, isiklikud või spirituaalsed ideaalid, tervise, ilu või tervemõistuslikkuse standardid, nad kõik pakuvad sulle ideid selle kohta, kuidas asjad peaksid olema või kuidas sa peaksid käituma. Nad kõik püüavad fikseerida või defineerida, mis on Hea. Aga armastus ei ole huvitatud Headuse defineerimisest. Ta ei ole huvitatud mitte ideedest, vaid reaalsusest. Armastus pöördub sinnapoole, kus on tõelisus. Süda on huvitatud kõigest, mis on, kogu selle väljenduse mitmekesisuses, nii purustavates kui loovates aspektides. See lihtsalt näeb; see lihtsalt on olemas, ümbritsedes sind oma kohaloluga, kui sa vaid lased.

Kui sa avad ennast armastuse reaalsusele, südame reaalsusele, loobud sa ka hinnangutest. Sel hetkel aktsepteerid sa seda, kes sa oled. Sa avastad, et sa oled just see kes sa oled, mitmetel põhjustel, mida sa nüüd uurima ja avastama asud.

Kui saabub see hetk, on see hingele suureks õnnistuseks. Nüüd oled sa võimeline iseennast tervendama. Aeg-ajalt langed sa endiselt tagasi enesesüüdistustesse, kuid nüüd on sul teadlik mälestus armastusest. Ja niipea kui sa oled seda kogenud, pöördud sa ikka ja jälle tagasi selle juurde, kuna sa oled taaskord tundnud Kodu lõhna.

Ülemineku teises etapis saad sa parema kontakti iseendaga. Sa vaatad lähemalt järgi, mis sinuga minevikust kaasa on tulnud. Sa vabastad valulikke mälestusi, nii sellest elust, aga ka eelmistest. Psühholoogiline pagas kõigist sinu eludest, mida sa eneses kannad, on moodustanud sinu praeguse identiteedi. Sa võid vaadata seda pagasit kui riideid täis kohvrit. Sa oled mänginud palju erinevaid rolle, omanud palju identiteete, justnagu riideidki. Osa rolle olid sulle nii hingelähedased, et need muutusid osaks sinu identiteedist. “See olen mina” mõtled sa neist rollidest või “riietest”.

Uurides lähemalt neid rolle ja sinu seost nendega, avastad, et sa ei ole nemad. Sa ei ole psühholoogilised rollid või identiteedid, kelleks sa end pidasid. Sa ei ole sinu riided. Sa oled kasutanud neid rolle selleks, et saada kogemusi, mida sinu hing vajas.

Hing naudib kõiki kogemusi, kuna need on osa õppimisprotsessist, millele ta end pühendanud on. Selles valguses on kõik kogemused kasulikud ja väärtuslikud. Kui sa vaatad oma rolle ja identiteete lähemalt, märkad peagi, et neis on valulikke ja traumaatilisi kogemusi minevikust, mis endiselt sind mõjutavad. Näib, et neist on võimatu vabaneda. Neist on saanud justkui teine nahk, selle asemel, et olla lihtsalt keha katvad riided.

Need on keerulised aspektid sinu minevikust, mis takistavad sul praeguses hetkes täiel rinnal elamast ja elu nautimast. Sa oled nende osadega enesest nii tugevalt samastunud, et usud, et sina oled nemad. Seetõttu tunned end ohvrina ja teed elu kohta negatiivseid järeldusi. Aga need järeldused ei kehti tegelikult kogu elu kohta – nad kehtivad vaid traumeeritud aspektide kohta sinu hinge teadvuses.

Just need osad vajavad nüüd tervendamist. Sa teed seda minevikku tagasi rännates, kuid seekord rohkem armastava ja targema teadvusega kui varem. Egost südamele ülemineku protsessi teises etapis tervendad sa oma minevikku haarates neid sündmusi oma praeguse teadvusega. Taaskogedes neid sündmusi südamest lähtuvalt, suudad sa mineviku traumadest paraneda.

Trauma tekib kui sa koged suurt kaotust, valu või kurjust ja ei suuda selle põhjust mõista. Te kõik olete oma eludes traumasid kogenud. Tegelikkuses on hinge teadvus ego etapis juba oma olemuselt traumeeritud – temas on üksolemise ja Kodu kaotuse tunne, mida ta ei suuda mõista. Kui sa lähed oma kujutluses tagasi traumaatilise sündmuse juurde ja haarad seda oma südame teadvusega, muudad sa oma algset reaktsiooni sellele sündmusele. Sa muudad selle õudusest ja uskumatusest lihtsalt teadmiseks selle kohta, mis juhtus.
Regressioonis sa lihtsalt teadvustad, mis juhtus ja selle käigus lood sa ruumi mõistmiseks, ruumi spirituaalseks mõistmiseks selle kohta, mis tegelikult oli juhtunud. Olles loonud selle ruumi, saab sinust uuesti oma enda reaalsuse valitseja. Sa oled nüüd võimeline haarama kogu juhtunut, kuna oma südames sa mõistad, et kõigel on oma eesmärk ja tähendus. Oma südames sa tead, et kõiges, mis juhtub, on vaba valiku element, ja nõnda suudad sa üha enam tajuda oma enda vastutust toimunus. Kui sa mõistad enda vastutust, oled sa vaba edasi liikuma.

Alles siis, kui sa mõistad oma mineviku identiteete kui näitlejaid oma rolle täitmas, oled sa vaba minema kuhu iganes soovid. Siis oled sa vaba sisenema südamepõhisesse teadvusse. Sa ei hoia enam kinni ühestki aspektist, millega sa end minevikus seostasid: ohver või ründaja, mees või naine, valge või must, vaene või rikas jne. Kui sa saad duaalsusesse mänguliselt suhtuda ja neid lihtsalt kasutada endale rõõmu ja loovuse toomiseks, oled sa mõistnud elu mõtet maal. Sa koged suurt õnne ja teatud mõttes kojupöördumist. See juhtub seetõttu, et sa saavutad kontakti teadvusega, mis seisab sinu erinevate rollide ja identiteetide taga. Sa puudutad oma jumaliku teadvusega kõige suuremat tõde – teadmist, et kõik on üks, armastuse reaalsus.

Lõpetame selle peatüki kahe meditatsiooniga, mis võivad aidata sul astuda ühendusse üksolemise vooga, jumaliku teadvuse vooga, mis on kõigi sinu kogemuste allhoovuseks.
Meditatsioon 1

-Millised psühholoogilised omadused, mida sa pead oma isiksuse osaks, põhjustavad sulle elus kõige rohkem probleeme? Nimeta kaks sellist omadust?

– Keskendu nende omaduste vastanditele. Näiteks kui sa valisid “kannatamatu” või “ebakindel”, siis keskendu nüüd “kannatlikkusele” ja “enesekindlusele”. Tunneta hetkeks nende omaduste energiat.

-Mine iseendasse ja otsi neid energiaid. Nimeta oma elust kolm juhtumit, mil sa neid omadusi kasutasid.

– Nüüd, kui sa oled nende positiivsete omadustega ühenduses, lase neil energiatel endast läbi voolata ja tunneta, kuidas need sind tasakaalustavad.

 Meditatsioon 2

– Lõõgastu ja lase oma kujutlusvõimel rännata tagasi hetke, kus sa tundsid end õnnelikuna. Võta esimene asi, mis sinu teadvusse ilmub. Koge seda õnne uuesti.

– Nüüd mine hetke, kus sa tundsin end eriti õnnetuna. Tunneta oma kogemuse sügavaimat olemust.

– Nüüd püüa tabada, mis oli neis mõlemas kogemuses ühine. Mis on ühist neis mõlemas liikumises.

Mõlema meditatsiooni eesmärk on tekitada sinus teadlikkust kõige aluseks olevast teadvusest, alati olemasolevast “sinust” kõigis sinu kogemustes. See alati olemasolev ühendus teadvusega, sinu kogemuste kandja, on sinu jumalik Sina. See on sinu sissekäik reaalsusesse teiselpool duaalsust: südame reaalsusesse.

© Pamela Kribbe

Egost südameni I

Egost südameni III

Egost südameni IV