Diagnoos, mis muutis minu elu. Algus.
Olen 43-aastane naine. Elasin tervislikku elu (vähemalt nii ma arvasin) ja tundsin elust rõõmu. Arstide vastuvõtul käisin väga harva ja tegelikult need korrad, kui ma arsti juurde sattusin, siis kiirabiga otse haiglasse, ehk üks kord oli pimesoolepõletik ja ülejäänud kaks olid laste sünnid.
Kõik oli ilus ja tore kuni aastani 2012. Siis aga hakkas minu kehaga toimuma midagi kummalist. Olin pidevalt väsinud, kehakaal aina tõusis, silme ees hakkas virvendama, samuti hakkasin nägema vaheldumisi musti ja valgeid täppe, kõrvades oli pidev pinin. Kaks aastat tagasi, ehk aastal 2019, hakkasid mu juuksed salkudena välja langema. Olin juba valmis paruka ostma, sest iga päevaga langes juukseid aina rohkem välja. Kurgus tekkis tükitunne, lõpuks ei saanud enam neelatada. Poomistunne tugevnes iga järgneva kuuga. Kaela ei saanud üldse puudutada, salle kanda ei kannatanud ja kaelapiirkond pidi alati vaba olema. Tekkisid mälu- ja nägemisprobleemid, pidin kiiremas korras endale prillid muretsema. Mäluga oli nii hullusti, et mõni asi seisis meeles kõige rohkem 30 sekundit ja siis…..auk. Näiteks söögitegemine lõppes alati kõrbenud toiduga. Öösiti higistasin nii, et hommikul võis linadest higi välja väänata. Hääletoon muutus, ei saanud enam laulda, köha tuli kohe peale. Lõpuks muutus mu keha nii jõuetuks, et ei jaksanud enam voodist tõusta, rääkimata sellest, et tööle või kuhugi mujale minna. Hommikuti olin puruväsinud. Minu elu piirdus koduga, kuhu olin ennast, nii-öelda, matnud.
Kõik need kaheksa aastat olen otsinud oma seisundi põhjuseid, käinud arstide juures ja tervendajate jutul. Nemad kuulasid mu mured ära, laiutasid käsi ja soovitasid rohkem süüa vitamiine ja vähendada stressi. Ja kuna mu vereanalüüsi tulemused olid alati väga korras, siis ei saadetud mind kuhugi kontrolli, kuni hetkeni, kui ma nuttes perearsti kabinetis järjekordselt oma muret kurtsin. Siis pakkus perearst, et teeme igaks juhuks kilpnäärme ultraheliuuringu. Kaotada polnud midagi ja olin kohe nõus. Ja mis välja tuli…
Diagnoos.
Okei…minu diagnoos pole võrreldes mõne hullema diagnoosiga mõne inimese arvates mingi eriline asi. Kuid minu jaoks isiklikult oli see kõige hullem, mida arsti käest kuulda võisin. Põhimõtteliselt kõlas minu häiritud närvisüsteemi tõttu umbes, et „sul on vähk“….Tean, dramatiseerin. Põhidiagnoosiks fikseeriti mul eelmise aasta detsembris (2020. a.) hulgisõlmeline struuma (paar sõlme ja tsüst). Üks sõlm oli normist suurem ja seetõttu saatis arst mu biopsiale. Tore!
Mis edasi.
Kuna olen inimene, kes kuulab oma keha ja sisemist juhatust, siis keeldusin biopsiast. Ma kohe tundsin, et seda mul ei ole vaja ja peas oli kilpnäärme päästeoperatsiooni plaan juba valmis. Arst oli minu pärast väga mures ja soovitas tungivalt mul tagasi tulla ja see biopsiaprotseduur ikka ära teha. Lubasin, et tulen.
Kui inimene saab millestki teadlikuks, siis teab ta täpselt, mida otsida, isegi kui ta ei oska seda sõnadesse panna, aga kui leiab, siis tunneb kohe õige asja ära. Nii juhtus ka minuga. Kõigepealt leidsin Ecosh.ee kodulehelt artikli kilpnäärmest, sealt sain vihje raamatule „Meditsiinimeedium“ ja detox-kuurile. Oodata ei olnud midagi. Hakkasin kohe tegutsema.
Tulemused kaks nädalat pärast raamatu lugemist ja Ecosh Detoxi keha puhastuskuuri algust:
- poomistunne kadus,
- neelamisprobleemid kadusid,
- tükitunne kurgus kadus,
- öine higistamine kadus.
Tulemused nelja nädala pärast.
- Energiatase oli tõusnud, väsimus ei olnud enam nii tugev ja päeval ei tahtnud enam magada.
- Mälu paranes, ärevushäired vähenesid, paanikahood ei tekkinud enam nii tihti.
Läksin selle aasta jaanuaris (2021) arsti juurde biopsiat andma (see oli ka ultraheli kolmas kord), kuid see jäigi tegemata, sest polnud enam sõlmi, kust proovi võtta, ja kilpnäärme struktuur oli normilähedane. Kõik näitajad olid muutunud, imeväel, arst hakkas kahtlema, kas ikka olin mina see, kes neli nädalat tagasi tema juures käis.
Peale neljandat ultraheliuuringut selle aasta aprillis pandi mulle lõppdiagnoosiks siiski türeodiit ja arsti kinnitusel olen ma nüüdseks täielikult tervenenud.
Mis mind aitas?
Lühidalt: usk, et saan terveks ilma, et söön tablette, mille mõju konkreetselt minu organismile on teadmata, õiged toidulisandid (Ecosh Detoxi kehapuhastus, C- ja D3– vitamiinid) ja väga hea raamat, mis selgitab haiguse põhjust ning annab asjalikke soovitusi elu ja tervise paremaks muutmiseks.
Ma ei väida, et arsti juures pole vaja käia ja tuleb arsti pakutud ravist keelduda. Samuti ei arva ma, et tuleb ravist päeva pealt loobuda, juhul kui teil on juba mõni ravi peal. Tunnetage kõigepealt, mis on teile parim. Ja igaüks ju otsustab ise, mida ta oma elu ja tervisega teeb.
JAH. Ma kutsun kõiki inimesi kuulama oma keha ja sisemist häält, mis ei valeta kunagi. Olen sadu kordi saanud kinnitust sellele, et meie keha on VÄGA tark ja teab täpselt, mis on meile parasjagu ÕIGE ja VAJALIK.
Mis siis minu elus muutunud on?
Kõik. Esmalt toitumine. Jälgin hoolega, mida ma sisse söön. Olen loobunud paljudest toiduainetest (kes tahab täpselt teada, mis need on, siis raamatus „Meditsiinimeedium“ on kõik kirjas), aga ei tunne neist puudust, sest tean, et tänu sellele püsib minu tervis korras.
Teiseks, minu suhtumine iseendasse ja teistesse inimestesse. Igaühel on õigus oma arvamusele ja ma austan seda täiega.
Kolmandaks on TÄNUTUNNE. Tänada tuleb kõiki ja kõige eest! Isegi kui teile tundub, et see on mingi paha ja lootusetu asi. Isegi kui te ei saa aru, mille eest peate tänama- lihtsalt TÄNAGE! Kui ma seda diagnoosi ei oleks saanud, ei oleks ma ilmselt kunagi mõistnud, mis on elus tõeliselt tähtis! Nii et igal juhul olen ma oma haigusele tänulik, sest see aitas mul näha mind ennast tõelisena.
Ja suur tänu ka Ecoshi toodete loojatele, et teete oma tööd südame ja pühendumusega, aidates sellega inimesi nii mitmel tasandil. TÄNAN!
-Delia ( 1. mai 2021 a,)