….Üht erinevust näen ma selles, et naine on võimeline rohkem armastama kui mees. Mehe armastus on enam või vähem füüsiline vajadus, naise armastus aga mitte. See on midagi suurt ja ülevat. See on hingeline elamus. Just seetõttu ongi naised monogaamsed, mehed aga polügaamsed. Mees tahaks omada kõiki maailma naisi ja ei oleks siis ka veel rahul. Tema rahuldamatus on lõputu.
Naist rahuldab üksainus armastus, rahuldab täielikult, sest ta ei vaata mehe keha, ta näeb ta sisemisi omadusi. Ta ei armu mehesse, kellel on ilus lihaseline keha, ta armub mehesse, kellel on karismat – midagi tabamatut, kuid väga ligitõmbavat -, kellel on saladus, mille jälile tuleb jõuda. Ta ei taha oma meest kui lihtsalt meest, vaid kui tunnetuse avardumise seiklust.
Mis seksuaalsusesse puutub, siis on mees väga nõrk: ta võib saada vaid ühe orgasmi. Naine edestab teda selles ülekaalukalt: ta võib saada hulgaliselt orgasme. Mehe orgasm on lokaalne, piirdub ta genitaalidega. Naise orgasm on totaalne, ei piirdu genitaalidega. Kogu ta keha on seksuaalne ja ta võib saada suurepärase orgasmielamuse, mis on tuhandeid kordi suurem, sügavam, rikkalikum, külluslikum sellest, mille võib saada mees. Kuid häda on selles, et erutatud peab saama kogu ta keha, mis aga meest sugugi ei huvita ja pole kunagi huvitanudki. Ta kasutab naist kui seksimasinat lihtsalt selleks, et vabaneda oma seksuaalsest pingest. Ta lõpetab juba mõne sekundi pärast. Ja selleks ajaks, kui tema on juba lõpetanud, pole naine veel isegi alustanud…..
