Nii nagu sees, nõnda ka väljas. Kannatusest väljumise kolm sammu.

empaatMe tunneme endas kannatuse ängi, kui ei mõista, mida meil on vaja antud olukorrast õppida, miks me sellises situatsioonis üldse oleme, ning kuidas sellest vabaneda.
Kannatuse kogemus käib täiskasvanuks kasvamise juurde. Kasutan väljendit „täiskasvanuks kasvamine“, sest mitte iga täisealine inimene ei ole täiskasvanud. Kasvamine eeldab soovi valusatest kogemustest midagi õppida, oma vastutuse nägemist selles olukorras ning andestamist.

Mõtleme hetkeks taime peale. Selleks, et taim saaks kasvada, on tal vaja vett ning valgust. Ainult kaktus ja malts kasvab iga ilmaga ja veeta. Kui me ei luba endal valada pisaraid ja/või ei proovi otsida rõõmu ning hoiame kinni pahameelest, siis me kibestume. Sel juhul keelame endale kasvamiseks tarvilikku vett ja valgust. Me ei kasva enam ja meist saavad kaktused, kes torgivad teisi või maltsad, kes käivad ringi tühjade silmadega. Me kannatame.
Nii nagu sees, nõnda ka väljas. Nõnda ütleb vaimne seadus. Kannatamise variante on nii mitut sorti, et sellest võiks suisa omaette raamatu kirjutada. Antud artiklis keskendume kannatusele lähisuhtes.

Mil moel me loome endale kannatust?

Kannatuse retsept ehk millised on kannatuse tekkimise koostisosad:

Lõpmatus koguses kellegi teise või olukorra analüüsimine.

Selle jaoks, et saaks head kooki teha, on vaja osata kogustega mängida. Kannatus aga tulebki sellest, et ei osata enam koguseid valida. Kui veeta rohkem aega kellegi teise maailmas kui enda omas, siis on kannatus kärme tulema.

Kui tekib ebamugav situatsioon – keskendume näiteks olukorrale, kus partnerid on tülis – hakkame analüüsima teise inimese käitumist ja tema eneseväljendust. Me võime veeta tunde mõeldes – miks ta seda tegi, mida ta mõtles, mida ta tundis, mida ta ütles, mida ta … (täida lünk). Seda võib ajendada lootus üles leida puzzle puuduv tükk, mis selgitaks tema käitumisviisi, et siis teda oma avastustest rõõmsalt teavitada. Ja kui teavitustöö on tehtud, on lootus ja vahel isegi uskumus, et ebameeldivat olukorda enam ei juhtu ning õnn ongi õuel. Või kui õnn ei ole õuel, siis vähemalt kõik asjaosalised teavad, keda süüdistada…

Ootama jäämine, et kaaslane või olukord muutuks.

Taigent ning leivajuuretist ei saa lasta seista üle teatud arv tundide, sest muidu ei saa head tulemust. Kannatus tekib aga siis, kui ei osata piiri tõmmata. Maya Angelou on öelnud: „Kui keegi näitab Sulle, milline ta on, usu teda esimene kord.“ Meil ei ole vaja kogeda partneri poolt 47 korda valetamist, et mõista, et tegu on inimesega, kes valetab. Ei ole vaja kogeda partneri poolt mitu korda petmist, et mõista, et tegu on petjaga. Kui ta ei pea ühestki lubadusest kinni, siis tegu on inimesega, kelle jaoks kokkulepped ei ole olulised. Kui partner karjub Su peale iga nädal, siis usu teda, et ta ongi inimene, kes karjub. Tal võib ükskõik kui mitu budismikursust selja taga olla ja seitse palvehelmekäevõru käes, aga see ei muuda fakti, et ta on emotsionaalselt vägivaldne inimene.

Usu inimesi juba esimesel korral, kui nad Sulle näitavad, millised nad on. Nad tunnevad ennast palju paremini, kui meie. Aga mida meie teeme? Me ütleme „Ei, tegelikult Sa ei ole selline. Tegelikult Sa oled hoopis teistsugune.“ Ja siis oleme šokeeritud, kui saame ühel hetkel nende viha osaliseks, sest nad näitasid meile, kes nad on, aga meie ei aktsepteerinud seda. Standardmõte on ju , et „kui tema muutub, siis ma olen õnnelik.“ Sellega aga paneme vastutuse oma õnne eest kellegi teise peale ning anname ära oma väe. Väga raske on mõista ja teadlikult leppida asjaoluga, et partneri „Õnnevõtme“ üles leidmine on tema vastutus, mitte minu.

Enda ,,mina“ hooletusse jätmine

Kui hakkame ainult mõtlema, miks ta niimoodi tegi ja mis põhjused seal võivad olla, jätame enda täiesti hooleta. Me astume tema maailma ja sellega koos astume enda maailmast välja. Mida rohkem teise inimese maailmas elame, seda enam energiat sinna anname. Ja kes siis elab meie elu? See on iseenesest väga tore, kui suudame astuda ka teise inimese maailma, aga saame seda teha ainult siis, kui jääme ühendusse enda maailmaga, sest vastasel korral kaotame oma piirid ära. Ja see on esimene viga. Kui tahame õnnelikud olla, tuleks unustada partneri analüüsimine ja keerata pilk endasse.
Tuleb hoolitseda enda eest ning küsida:

–       mis mind tegelikult siin häiris?

–       mida ma tunnen?

–       mida ma ütlen endale, kui niimoodi juhtub?

–       kas ja kuidas mina sellesse olukorda panustasin?

–       mis on minu hirm?

–       ja kõige olulisem küsimus: mida ma vajan?

Olukorra mitte aktsepteerimine. 

Kui midagi ebameeldivat juhtub, siis ütleme, et see olukord ei peaks olema selline nagu see on. Me süüdistame kõike ja kõiki ega jäta kohta mõttele, et „Äkki see pidigi nii olema?“ Katie Byron ütleb, etkui situatsioon oleks pidanud olema teistsugune, siis ta oleks olnud. Kui partner oleks pidanud teistmoodi käituma, siis ta oleks käitunud. Aga partner ei käitunud teisiti ja olukord ka ei olnud teistsugune. Järelikult partner või olukord ei pidanud selline olema. See on ainult meie arvamus, et oleks pidanud.

Antud olukorras on kaks teed –

a) kui me aktsepteerime, siis saame rahus teha oma valikud – kas suudame sellesse olukorda või suhtesse õnnelikult edasi jääda või lahkume;

b) kui me ei aktsepteeri olukorda või kaaslast nii nagu see on, aga jääme sellesse suhtesse, siis kannatame. Ja ei võta vastutust enda elu eest.

Endale valetamine. Nõuame enamasti teistelt täielikku ausust, sest peame seda lugupidavaks ning eetiliseks. Aga mida me ei tunnista on see, et valetame tihtipeale endale (ja seeläbi ka teistele). Kui tahame mingist illusioonist kinni hoida, siis oleme valmis tõde igatpidi väänama, et olla „hea“ ning tegema teise „pahaks“. Valetame endale, et meil ei ole mingit väge, et seda olukorda muuta. Valetame, et see olukord muutub, võtmata ise midagi selle jaoks ette. Valetame, et ainult teine on süüdi ja keeldume oma rolli nägemast. Jne.
Allpool on kannatusest väljumiseks antud kolm küsimust. Et kannatusest vabaneda peame vastamisel olema valmis rääkima halastamatut tõde, mis võib olla vahel kole ja õudne. Aga tõde vabastab. Ja ainult siis, kui räägime tõtt, saame me edasi liikuda. Kuidas teada, kas räägime endale tõtt või mitte? Väga hea lakmuspaber selleks on kannatus. Tuleb vaadata, kas pärast tõe rääkimist tunneme, et kannatame sama palju või on kergem olla? Kui ei ole kergem hakanud, siis me ei ole endaga ausad olnud.

Kuidas vabaneda kannatusest?

„Mida on mul sellest olukorrast õppida?“ ehk nii nagu sees, nõnda ka väljas.

Kui partner on meiega ebaviisakas, siis tasub pöörata pilk endasse ja küsida: kas ma olen endaga ebaviisakas? Kui partner on meie suhtes kriitiline, tasub enda käest küsida: kas mina olen enda suhtes kriitiline? Kui partner valetab meile, tasub enda käest küsida: kas ma valetan endale ja teistele?

Kui paljud meist on ignoreerinud oma partneri ebaviisakat ja alandavat käitumist, proovides endale järjekindlalt valetada, et kui ma teda piisavalt armastan, siis ta muutub? Kuni ühel hetkel oleme me nii vihased ja raevus, et oleksime võimelised …. ta maha lööma… Või räägime teistele, et meil on kõik hästi, aga samas tunneme, et sees variseb kõik kokku. Kes on siin tegelikult valetaja? Nii et tuleks vaadata, mida partner meile näitab, sest ta käitub meiega ainult nii nagu me ise käitume endaga.

See on suurim kingitus, sest ta annab meile hõbekandikul ette ülesanded ja küsimused, millega on vaja hakata tegelema, et terveneda ja kasvada:

  • On meil vaja õppida julgust, enda aktsepteerimist ja armastamist?

  • On meil vaja tegeleda häbi- ja/või süütundega?

  • Kas mingi osa meist usub, et selleks, et olla armastatud ja tahetud, peame loobuma oma väärikusest ja vajadustest?

  • Mida kardame, mida inimesed näeksid, kui nad teaksid, milline meie elu tegelikult on?

  • Mis on see, mida me ei taha, et inimesed teaksid meie kohta?

See energia, mida endas kanname, kutsub täpselt neid inimesi ja sündmusi meie ellu, mis seda energiat veel enam toidavad. Sarnane tõmbab sarnast.

,,Miks ja kuidas ma siia jõudsin?“

Kui lähtume uuesti sellest vaimsest seadusest: nii nagu sees, nõnda ka väljas, siis on olulinemõista, et ei ole võimalik stsenaarium, kus oleme terved ja kõik meie sees on paigas, aga siis armume katkisesse inimesse, elu variseb kokku ja partner „tekitab“ meile kõik need haavad. Ei, kahjuks nii see ei käi. Kuigi oleks mugav, onju! Sest partnerit on alati lihtsam süüdistada.

Selleks, et mõista, miks sellisesse olukorda sattusime ja leida tõeline tervenemine, on vaja uurida ja mõista mitmeid aspekte meist endist (mõned neist):

Kus kohast sai alguse minu häbi?

Kus kohast sai alguse minu süütunne?

Kus kohast sai alguse enda kritiseerimine?

Kus kohast sai alguse see, et ma enam ei usalda ennast?

Kus kohast sai alguse see, et ma ei julge olla mina ise? Jne.

Antud tee viib meid tagasi lapsepõlve ning oma vanemate juurde. Ning see ei tähenda seda, et vanemad või nende puudumisel teised hooldajad oleksid süüdi. Süüdistamine toob kaasa ainult järgmise surnud ahela. On oluline mõista, et vanemad/hooldajad andsid sellel hetkel endast parima. Sest me teeme täpselt seda, mida oskame ja teame. Me kõik oleme eksinud ja teinud rumalaid tempe. Kui Sa tead paremini, siis Sa teed paremini.

Mõeldes oma lapsepõlve ja vanemate/hooldajate peale on vaja hakata uurima (mõned näited):

  • Mis hetkel ma kaotasin usalduse/turvatunde/… (täida lünk) ning kes sellele kaasa aitas?

  • Mida ma õppisin kodus armastuse kohta? Mida ma nägin, kuulsin ja mis infot mulle anti?

Kas ma õppisin, et armastamine tähendab muu hulgas:

  • teise inimese lugupidamatu käitumise aktsepteerimist ja tolereerimist?

  • kannatamist ja enamjaolt kurb olemist?

  • oma vajaduste mahavaikimist? Teesklemist? Karjumist? Kritiseerimist?

  • mitte omada õigust oma vajaduste täitmisele ja hoolitsusele?

  • konstantselt teise inimese armastuse ära teenimist?

  • kui ma armastan kedagi või keegi ütleb mulle, et ta armastab mind, siis ma pean vaatamata oma väärtushinnangutele tolereerima igasuguseid mulle aktsepteerimatuid käitumisviise?

  • Kas armastus oli kättesaamatu? Hirmutav?

Vastuseid nendele küsimustele on vahel keeruline leida. Kuna valu võib olla nendes hetkedes palju, siis kipume neid olukordi ja saadud kogemusi „unustama“, et eluga edasi minna. Kui üksinda on raske alustada teekonda lapsepõlve, siis on alati soovitatav leida endale terapeut, kellega on piisavalt turvaline minna sinna aega ja uurida ,, Miks ja kuidas ma siia jõudsin?

Me tõmbame oma ellu inimesi ja olukordi, mis toovad välja need haavad, mida meil on vaja tervendada.

,,Kuidas sellest olukorrast välja saada?“

Inimesed nutavad ja trambivad tihti jalgu, sest nendel on nii valus. Nad ei taha seda olukorda, aga ei ole nõus ka midagi ette võtma, et seda muuta. Kui küsivad abi ja Sa vastad neile, mis toimiks, siis nad loevad sulle ette sada põhjust, miks niimoodi ei saa. Nad ei taha kuulata vastust, vaid ainult õigustust enda käitumisele, sest ei taha hakata ise otsuseid tegema. Nad ei taha võtta vastutust oma õnne eest, sest siis peaksid lõpetama süüdistamise, võtma jalad kõhu alt välja ja hakkama tegutsema.Kui hoiame kinni negatiivsest emotsioonist, vigastame enda tõelist olemust. Me muutume kaktuseks või maltsaks. Siin kohal tasuks endalt küsida: kas teise süüdistamine on tõesti nii palju väärt, et olen nõus maksma iseenda heaolu hinnaga?

Kui kodus on lapsed, siis tasub teada, et lapsed õpivad ainult läbi selle, mida nad näevad. Me võime suhelda nendega väga teadlikult ja targalt, aga nad õpivad siiski meid vaadates. Kui nad näevad, kuidas elame oma elu õnnetuna, kui nad näevad meid kannatamas ja ennast tuimestamas (toidu, töö, alkoholi, shoppamise, sotsiaalmeedias/arvutis pideva viibimisega jne), vihast kinni hoidmas, kritiseerimas ja süüdistamas, siis pärandame selle oma lastele üle. Me kirjutame selle kõik nendele südamesse ja nad lähevad ellu otsides täpselt selliseid kogemusi, kus nad tunnevad end hüljatuna, reedetuna, petetuna, alandatuna, kibestununa, … (täida lünk, millisest kogemusest Sa lahti ei lase).

Hoides kinni negatiivsusest, hoides kinni vihast, valust, süü- ja/või häbitundest, loome me nähtamatu pigi, mis hoiab meid täpselt selles olukorras, millest nii meeletult tahame välja saada. Ja sellega jõuamegi kõige olulisema punktini – kui ülesanded on selgeks saanud, mida tuleks siis teha? See on nagu i-le täpi panemine.

Kui tahame terveneda, olla õnnelikud ja mitte pärandada lastele oma valu üle, mida oleme pidanud ise läbi elama (elu pakub igale inimesele seda niigi piisavalt), siis on vaja jõuda andestamiseni. Andestada iseendale ja nendele inimestele, kes haiget on teinud. Ja olla tänulik, et nad aitasid meil kasvada. Andestamine teistele ei tähenda, et tahame nendega sõber jälle olla või nendega suhelda. See tähendab seda, et oleme õppinud olukorrast ja oleme tänulikud selle õppetunni eest ning valmis edasi liikuma. Nii kaua, kui hoiame endas viha nende vastu, ei ole me vabad edasi liikuma. Ja tänutunne aitab edasi liikuda.
See on alati meie otsustada, kas kasvame kiiresti ja võimalikult valutult ning saame seda teha ainult siis, kui aktsepteerime olukorda, võtame vastutuse olukorra eest ehk esitame endale küsimusi ja anname ka vastuseid:

  • Mida see inimene või olukord mulle praegu näitab? Mida ma pean sellest õppima?

  • Mis on minu ülesanded ja mis omadusi ning oskusi pean hakkama endas arendama, mida keegi inimene või olukord mulle näitab (sest sama oluline, kui on mõistmine, on ka tegutsemine).

  • Kuidas ma siia üldse jõudsin?

  • Kellele mul on vaja andestada, et edasi liikuda?

Või siis kasvame nii valulikult kui võimalik ja selleks hädaldame, süüdistame teisi, valetame endale ja teistele, läheme kibedaks, hoiame vihast kinni ning kannatame. Aga siis tuleks võtta teadmiseks, et kannatamine annab meile kortsud. Ja on teaduslikult nüüd ka tõestatud, et kui väga pikalt kannatada, saab inimene igasuguseid haiguseid külge.

 -Kadri Sakala

http://www.kadrisakala.ee/minust/artiklid/kannatusest-valjumise-kolm-sammu