Kangelanna teekond

kangelannaIlmselt on kõik endalt mõnel eluetapil küsinud: mis on minu elu eesmärk? Miks ma olen siia maailma tulnud? Mida soovin saavutada? Neile küsimustele vastamine nõuab suurt julgust. Veelgi suurem kangelastegu on nende vastuste elluviimine.On inimesi, kes teavad oma unistusi, aga neil on sada ja üks põhjust, miks nad ei saa neid teostama asuda. Mõned aga suhtuvad sellesse küsimusse vastupanuga, sest ei tea vastuseid. Nad on unustanud need unistused, mis on olemas igal lapsel ja noorukil. Võib-olla keegi ütles, et see on rumal idee, või ei saanud nad kodunt kaasa piisavalt enesekindlust. Põhjuseid võib olla palju. Lõpptulemus aga ikka sama: me anname hirmule järele. Ja vahel kustutame koos sellega mälust ka unistused.

Kui ei tea, mida elus teha, tuleks endalt küsida: mida ma kõige rohkem kardan teha? Sest mida suurem unistus, seda rohkem on hirme ja takistusi.

Joseph Campbell, 20. sajandi suuri müstikuid, uuris eri rahvaste müüte ja muinasjutte ning otsis nendes lugudes sarnaseid jooni. Ta avastas, et üks lugu, mida räägitakse igas kultuuris ja ajas, on kangelase teekonnast. Kõikide kangelaste lood vastavad samadele kriteeriumidele.

Kangelane saab kutse. Teda kutsutakse midagi tegema, aga tema esimene vastus on: „Ei, aitäh! Ma ei saaks sellega hakkama.“ Hirm ebaõnnestumise ees on tihtipeale suur ning vastutuse võtmine oma õnne eest keeruline. Seepärast tundub nii mõnigi kord parem lihtsalt paigal seista ja mitte midagi teha.

Naistel võib olla sellele kutsele raskem vastata, sest ajaloos ei ole väga palju näiteid Kangelannade kohta. Jeanne d`Arc oli, aga temal läks kehvasti. Muinasjutud on täis naiivseid naisi (Lumivalgeke, Okasroosike jt), kelle elu mõtteks on printsi ootamine, mehega abiellumine nende jaoks suurim saavutus. Ilukirjanduses on sage asjade käik see, et kui naine on juba mehele saanud, jääb talle ainult mehele lehvitamise (kui viimane läheb maailma avastama ja vallutama), nutmise ja ootamise roll, et talle siis hiljem kingituseks laps sünnitada. Naise saatus on istuda ja oodata, kuni tuleb mees, kes muudab ta elu.

Samuti võib naistel olla keerulisem kutsele vastata seetõttu, et meid on kasvatatud olema viisakad ja head. Nii mõnedki on oma emadelt õppinud, et „hea naine“ jätab ennast viimasele kohale, sest muidu oleks ta ju isekas ja ebaviisakas. Naisi on treenitud teenima teiste heaolu, mitte enda oma.

Osa naisi, kes on julgenud sellele kutsele vastata, on mõne aja pärast sellest loobunud. Olles julgenud erineda oma emadest, õdedest ja sõpradest, on nad kogenud kriitikat. Laused nagu „Sa ei saa hakkama“, Sa ei tule ise toime“, „Sa mõtled ainult enda peale“, „Sa oled naiivne,“ jne tulevad tihti just kõige lähedasematelt. Kahjuks siinkohal murduvadki paljud, sest nad lasevad end mõjutada teiste hinnangutel ja hirmudel. Vahel tuleb unistuste nimel keerata selg oma lähedastele ja mõista, et saame elada ainult enda elu, mitte oma ema-õe-sõbra elu. Sellele kutsele vastamine tähendab julgust valida ennast, teha midagi iseenda jaoks ning sageli riskida kõigega.

Bostoni kolledži professor James R. Mahalik on Ameerika ühiskonna näitel uurinud, mida peavad naised ja mehed tegema, et olla vastavuses oma soorolli normidega.

Meestelt oodatakse oma emotsioonide kontrollimist, vägivaldset käitumist, võimu naiste üle, staatuse saavutamist, töö esikohale seadmist, riski võtmist ja võitmist.

Naistelt oodatakse püüdlemist saleda kehaideaali poole, hoolitsemist laste eest, kodu korras hoidmist, seksuaalset truudust partnerile, tagasihoidlikkust ning lahkust. Naised peaksid kasutama oma ressursse, et hoida ja parandada füüsilist väljanägemist.

Julgedes vastata kutsele, tuleb hakata ületama kõikvõimalikke takistusi. Harva on edukatel inimestel rääkida lugusid, kus nende teekond läks sirge joonena võiduni välja. Takistused on kangelase teekonda juba sisse programmeeritud. Paljud annavad alla, arvates, et pärast otsuse langetamist – minna jahtima oma unistusi – järgneb kohe piknik päikesepaistel aplauside saatel. Ei. Sellele järgneb mudamaadlus, korduvalt eneses kahtlemine, mõned ärevus- ja paanikahood, higistamised, peavalud, pidev hirmudega silmitsi seismine, kuni lõpuks saabub draakon, kellel on vaja pea maha lüüa. See draakon on meie kõige suurem hirm. Ja me kas alistame oma hirmu või laseme sel end ära süüa.

Suurimad takistused kangelanna teekonnal on valikud:

  • märkide märkamise ja eiramise vahel. Kui oleme otsustanud kutsele vastata, tuleb elu meile appi, pannes teele viidad. Nendeks võivad olla sõbrad, uued tuttavad, raamatud, artiklid, saated, sisehääl (tihti tunneme, et sees midagi keerab või kisab, aga eirame seda) jne. Elu kõneleb meiega tegelikult igal hetkel.

  • hirmu ja usalduse vahel. Kas kardame ebaõnnestumist ning alistume hirmule või usaldame oma südamekutset/elu/loojat/universumi ja läheme oma teekonnaga lõpuni välja. Need, kes usaldavad, saavad elult kingituseks paradiisiaia.

  • ohvrirolli ja peaosa vahel, kui midagi ebaõnnestub. Ohver maalib maailma musta värviga üle, poeb lootusetusetunde sisse ning jääb sinna kükitama. Algul ootab kurbade silmadega, et keegi tuleks teda päästma, ja kui mõistab, et keegi ei aita teda peale ta enda, siis kirub ja sajatab maailma ebaõiguluse eest. Peaosatäitja ehk kangelanna võib tunda hetkeks lootusetust, aga ta ei jää sinna kümblema. Tema elumoto on: „Võiduka lõpuni!“. Ta aitab ennast ise ning vajadusel küsib abi. Kui abi ei saabu, mõtleb mingi muu lahenduse välja. Kangelanna teab, et tema õnn ei sõltu teistest, vaid temast endast.

  • alandlikkuse ja kibeduse vahel. Kui elus juhtub midagi koledat, muutume kas alandlikuks ja oleme valmis õppima, jättes südame elurõõmule lahti, või kibestume ning laseme õppetunni mööda, paneme südame lukku ja muutume üleolevaks.

Kui takistused ületatud ja draakon alistatud, järgneb võit, millega tuleb kaasa kingitus – tunnustus ja armastus. Mõned kangelannad ei oska seda kingitust vastu võtta. Nad küll alistavad draakoni, aga hirm enda armastamise ees on alistamata. Kuna nende elupäevi saadab süü- ja häbitunne, et nad ei ole piisavalt head, tublid jne, siis otsivad nad kohe järgmist draakonit, kellega võidelda. Sellel tsüklil ei tulegi lõppu, sest see draakon, kelle nad peaksid alistama – süü- ja häbidraakon –, jääbki võitmata. Nii muudavad kangelannad ka kõik teised võidud tühiseks ning põlevad lõpuks läbi.

Kes oskavad kingituse vastu võtta, liiguvad edasi. Armastades ja aktsepteerides end üha rohkem, muutuvad need naised vaimult suuremaks, avatumaks, heldemaks ja helgemaks. Neid ümbritseb justkui soe päike, mis soojusega paitab ka teisi, nende huulil on naeratus ja silmades säde. Nad teavad, et varsti asuvad nad uuesti kangelanna teekonnale, mis toob kaasa uusi takistusi ning draakoneid, ega lase end sellest heidutada. Sest neil on teadmine, et iga teekonna lõpus jõuame järjest rohkem ja rohkem iseendale lähemale, me jõuame koju – see on kingitus, mis kaalub üles kõik vaeva.

kangelannaKartes minna oma unistusi täitma, jääme seisma. Võime tunda, kuidas pilk tuhmistub, sära kaob, hinge tuleb tühjus ning suhu kibeduse maik. Ära oota, kuni kõik on täiuslik. Seda hetke ei tule mitte kunagi. Alati on midagi, mis võiks olla parem, ja kokkuvõttes juhib seda mängu hoopis hirm, mis lihtsalt halvab. Nii võid päeva lõpuks vaadata, kuidas teised inimesed viivad ellu Sinu unistusi ja ideid. Inimesed, kellel on palju vähem teadmisi ja kogemusi kui Sul.

Kui me ei saavuta lauljana sellist karjääri nagu Maarja-Liis Ilus, kui meie äri ei ole nii edukas nagu TranferWise`i oma, kui meist ei saa järgmist Kristina Šmigun-Vähit, Anne Ermi või Kaja Kallast – see on OK. Me ei peagi olema sama edukad. Meil ei pea kõik õnnestuma. Peame lihtsalt proovima. Et oma elupäevade õhtul saaksime südamerahuga öelda: „Ma tegin kõik, mis ma suutsin, ja ma andsin endast parima.“
Kangelannade auks!

-Kadri Sakala

http://kadrisakala.ee/minust/artiklid/kangelanna-teekond