Sina oled minu peegel ehk peegelduste lugemise kiirkursus

 

“Räägi, peegel-võluklaas,
tõtt mu kõrva kosta taas:
kes on armsam muist ja kenam,
millist teist ei leidu enam?”
Kostab peegel, sõnu seab:
“Sina, igaüks ju teab,
oled armsam muist ja kenam,
millist teist ei leidu enam.”

minu peegeldusElus on ka nii: kuni inimesed räägivad seda, mida me kuulda tahame, oleme nendega hellad ja õrnad, aga nii kui vestluskaaslase jutt meile enam ei meeldi, hakkab see meid millegipärast kohe ärritama. Tekib tahtmine teda kõikvõimalikes pattudes süüdistada ja – nagu sellest veel vähe oleks – poeb hinge solvumine, mis ei kao sealt ka aastate möödudes.

Kas tegelikult ikka tasub solvuda? Ehk tuleb hoopis tänada vestluskaaslast selle eest, et ta avas teie silmad ja aitas saada paremaks inimeseks? 

Kümme aastat tagasi vihastasin iga teise inimese peale ja mingist tänust ei saanud juttugi olla. Viimase 10 aasta jooksul on mu elus toimunud palju sündmusi, tänu millele olen saanud teadlikuks sellest, kuivõrd väärtuslikud on need inimesed, kes meid ärritavad. Kõlab muidugi imelikult, kuid püüame kõiges järgemööda selgusele jõuda.

Ega asjata öelda, et teine inimene on meie peegelpilt, aga kuidas me aru saame, mida täpselt teine inimene meile peegeldab?

Esiteks, inimene näeb teistes põhiliselt ainult seda, milline ta ise on. Teisisõnu: kui ta on varas, siis näeb ta ka teistes ainult vargaid. Kui inimene ise pidevalt valetab, siis valetab tema arust viimane kui üks inimene tema ümber. Kui inimene ei ole partnerile truu, siis petavad teda kahjuks ka teised. Armastav ja truu inimene ei tule selle pealegi, et teda võidakse petta, sellepärast et ta ise on truu ja näeb ka teistes sedasama – truudust.

Tahan öelda, et ärge võtke kunagi südamesse seda, milles teid süüdistatakse, sest süüdistaja näeb teis ainult ennast. Ja tõenäoliselt ei jõua talle isegi kohale see, et ta näitab iseennast täies ilus ja hiilguses. Seega, kui kuulete enda kohta süüdistusi, on kohe selge, kellega teil tegemist on. Ja siis saate otsustada, kas üldse tahate sellise inimesega tegemist teha või ei?

Teiseks, vaadake vestluskaaslast, partnerit, sõpra enesearengu seisukohalt nagu oma peegeldust. Kui tahate kiiresti selgusele jõuda oma puudustes või veendumustes, mis segavad kiiresti areneda ja paremaks inimeseks saada, siis see punkt on teie jaoks!

Oletagem, et teid ärritab konkreetselt teie partner. Ei, pole vaja vastata talle ärritunult, hoopis küsige iseendalt, mis nimelt teid praegu temas ärritab. Oletagem, et veidi mõelnud, saate aru, et teist ei peeta lugu. Stopp. Teile tundub, et partner ei pea teist lugu…..väga huvitav……Nüüd esitage teine küsimus: kas ma ise pean endast lugu?

Enamikul juhtudel ei tunnista inimene endale, et ta ise ei pea endast lugu, sest tal pole aimugi, mida tähendab iseendast lugu pidada ja kuidas käitub inimene, kes teab enda väärtust. Siit ülesanne: teil avati silmad ja te näete, et teil puudub lugupidamine iseenda vastu. Jah, tunnistan, et tõde teeb haiget, aga kui teadvustate, et sellel hetkel anti teile märku, mille kallal peate tööd tegema, siis kuidas on võimalik vestluskaaslase peale vihastada? Pärast seda peaks teda kätel kandma! Nüüd on teie ülesanne selgusele jõuda, mis on iseendast lugupidamine, kuidas tunneb end inimene, kes peab endast lugu, kuidas käitub. Jälgige neid, kellel pole sellega probleeme. Ja tänage ennast selle eest, et nüüd lõpuks hakkate endast lugu pidama ning ei lase endaga lugupidamatult käituda.

Teile tundub, et teie mees või naine ei armasta teid? Küsimus isiklikult teile: kas te ise armastate ennast? Edasi jõudke selgusele, mida tähendab, kui inimene armastab iseennast? Milline selline inimene on?

Teile tundub, et teile pühendatakse vähe tähelepanu ja aega? Jälle küsimus isiklikult teile: aga kas te ise pühendate endale piisavalt tähelepanu? Millal te viimati nautisite aega, mida veetsite iseendaga? Millal te viimati tegite seda, mis meeldib just teile? Mitte kellelegi teie sugulastest, naisele, mehele, vaid just teile isiklikult? Millal te viimati tantsisite, jalutasite metsas, ujusite, joonistasite, mängisite malet, jalgpalli….mida iganes, millal see oli viimati? Mitte teile ei pühendata vähe aega, vaid te ise ei suuda saada iseendaks ja tõukate ennast ise endast ära. Teile lihtsalt peegeldatakse seda, mille te olete rutiini uppunult unustanud. Teile meenutatakse seda, et te peate iseendale meelde tulema. Ja siis tuleb rõõm tagasi, sest te hakkate tegema seda, mis on teis kunagi unustamatuid emotsioone vallandanud.

Teile tundub, et teiega ei taheta sõbrustada, suhelda? Olge enda vastu aus: kas te iseendaga sõbrustate? Kas te ise võtate end sellisena, nagu olete – kõikide plusside ja miinustega? Tunnistage iseendale kõik üles ja hakake oma elus midagi muutma..

Nüüd mõistate, kui väärtuslikud on need inimesed, kes teid endast välja viivad?! Nad ju näitavad meile konkreetselt meie enda peegeldust. Mitte neil pole probleem, vaid meil, ja me peame selle kallal töötama!

Veel kord: kui teid süüdistatakse pattudes, mida te pole teinud, siis see pole teie probleem – see on süüdistaja probleem, sest ta näeb teis enda peegeldust, ja on ju loomulik, et see talle ei meeldi. Aga teie püüdke rahu säilitada ja ärge võtke südamesse.

Kui te äkki hakkate kedagi milleski süüdistama, siis on see juba teie probleem, sest te näete oma peegeldust ja see ei meeldi teile. Siin on peamine mitte lasta raevul end pimestada ja mitte minna keema kui teekann ning kõrvust auru välja lasta. Lähenege probleemile täie teadmisega! Küsige kohe endalt: „Mis mind nimelt ärritab ja kuidas ma sellega seoses iseendasse suhtun?“

Meeldivaid peegeldusi teile!

-Liia Hüpin