Miks eneseabiraamatud ja -koolitused ei aita?

Viimasel ajal olen hakanud tähele panema, et enamik mu tuttavaid, kes püüavad oma teadvust avardada, ei aita enam ei eneseabiraamatud, -koolitused ega kõikvõimalikud teraapiad. Paljudel vajuvad lihtsalt käed rüppe, aga asjatud püüded vabaneda ebameeldivatest negatiivsetest mõtetest ja saavutada sisemine harmoonia, toovad ajuti pisarad silma. On inimesi, kes saavad aastaid kokku, mediteerivad, puhastavad aurat, põletavad küünlaid, joovad mingite rohtude leotisi, pärast oksendavad, vehivad vihtade või hobusesabadega, kannavad kaelas kanajalgu – ikka selleks, et saada paremaks inimeseks, vaimsemaks ja „puhtamaks“. Võib-olla see kõik ehk avardabki teadvust, rahustab mõistust, teeb inimese lahkemaks, ausamaks, õiglasemaks ja võimalik, et kellelgi  on pärast neid rituaale isegi õnnestunud valgustatuks saada. Ma ei taha mitte  mingil juhul öelda, et selles on midagi halba ja seda pole vaja teha. Kellele meeldib – lasku aga käia! Kuid mida teha siis, kui see ei aita? Rahakott jääb aina kõhnemaks, elus pole mingeid muutusi, lubatud küllus ei saabu, koolitused muutuvad üha kallimaks ja ka kõik terapeudid on “otsas“.

Jagan teiega oma kogemust:

Tegelikult on igasse inimesesse sünnist saati programmeeritud küsimuste ja vastuste süsteem. Iga inimene on suuteline endalt küsides vastuse saama. Igal indiviidil on oma programm, vastavalt elueesmärgile.  Ja selleks pole vaja kuhugi mediteerima minna või „spetsialisti“ juurde joosta, tuleb lihtsalt ennast, oma keha kuulda võtta, kuulata vastust ja tegutseda.

Mingil põhjusel hakkab enamikul inimestel teatud eluperioodil süsteem tõrkuma ja nad langetavad otsuse, täiesti arusaamatul põhjusel, et keegi teine saab otsustada, mida ja kuidas neil teha tuleb, kuidas nad elama peavad. Alateadlikult hakkavad nad kuulda võtma „nõuandjate“ arvamust. Ja mida rohkem nad seda teevad, seda vähem kuulevad vastuseid, seda nõrgemini reageerib  nende keha, seda õnnetumana nad end tunnevad. Kui inimene lakkab ennast kuulamast, raiskab ta oma eluenergiat väliste allikate  toetamisele. Selle tagajärjel võib ta ühel hommikul leida voodist oma peaaegu elutu keha ja näha oma eksistentsi lõppu. Paljud just nii teise ilma lahkuvadki, riskimata proovida oma elus midagi muuta…. Kuid ärgem rääkigem kurbadest asjadest. Tegelikult pole kõik nii keeruline ja hirmus. Toon teile ühe väga hea näite, kuidas mina jõudsin toimuva mõistmises täiesti uuele tasandile ning avastan iga päev enda jaoks uusi  tegelikkuse juhtimise võimalusi.

Kujutlegem, et meie keha on ettevõte. Igal ettevõttel on omanik ja töötajad, on ju nii? Omanik palkab kõige motiveeritumaid töötajaid, et ettevõte toodaks kasumit. Omaniku ülesanne on anda töötajatele täpseid korraldusi ja juhiseid, kontrollida tootmisprotsessi, motiveerida ja ergutada. Töötajate motiveeritus ja pühendumus sõltub sellest, kuivõrd nad omanikku usaldavad. Sel juhul on loogiline oletada, et omanik on väga adekvaatne ja sihikindel inimene, kes teab, mida tahab, seega oskab ka ressursse juhtida ning oma alluvate tööd ja püüdlusi hinnata. Tulemuseks on kasumlik ettevõte, kus kõik on rahul.

Nüüd vaatame oma ettevõtet teisest küljest. Keha on ettevõte, mille omanik teie olete (peaolend, kes on loonud oma tulevase kehastuse keha). Enne oma praegust kehastumist olite valinud elueesmärgi, mille kohustusite oma elu jooksul maal täitma. Kuna teil, peaolendil, pole eelmistest kehastumistest piisavalt teadmisi ega kogemusi, siis on teil vaja abilisi – töötajaid, kes aitaksid teil eesmärki saavutada. Teisisõnu, te  lõite meeskonna olenditest, kes soovivad kehastuda koos teiega (organitena), ja sellega realiseerida oma „unistusi“, mis on jäänud teostamata eelmistes eludes. Olete kokku leppinud, et usaldate, mõistate üksteist ja teie ettevõte-keha hakkab funktsioneerima  tõrgeteta süsteemis.

Kõik oleks hästi, kui pärast sündi ja teatud eas oleksite hakanud teadlikult elama ehk oma keha, soove, emotsioone kuulama. Olendid (abilised-töötajad) ju tegid oma tööd ja ütlesid teile imikueas ette, mida ja kuidas teha, neil oli meeles kokkulepe, mille olid omanikuga sõlminud, ja tegid oma tööd kohusetundlikult.

Kahjuks pole kõigil lastel teadlikud vanemad. Raske on ennast kuulata, kui su iga sammu kontrollitakse, otsustatakse sinu eest , mida ja kuidas sa pead tegema. Tihtilugu sunnitakse last vägisi tegelema sellega, millega ta mitte kunagi tegelema ei hakkaks, kuna see ei sobi ta praeguse kehastuse plaanidega. Näiteks kehastus laps selleks, et saada suure muusiku kogemuse, oletagem, et pianisti, aga vanemad ignoreerisid lapse soove tegeleda muusikaga, arvates, et see on asjatu ajaraiskamine ja muusikaga pole võimalik leiba teenida. Vanemad nägid last ehitusväljakul raske tööga elatist teenimas, sest nende arvates annab vaid töö ja vaev inimesele väärikust.

Selle tõttu võibki  tekkida inimese süsteemis tõrge. Olendid täidavad oma ülesandeid nagu kord ja kohus, andes signaale tegutsemiseks, aga kui nooruk teadlikkuse puudumise tõttu ignoreerib pidevalt oma abiliste juhtnööre, viib see selleni, et neil vajuvad käed rüppe ja nad tahavad üha vähem töötada selles ettevõttes, teha seda tööd ning teenida omanikku, kes pole võimeline juhtima.

Kui nooruk 16-18-aasta vanuseni pole õppinud kuulama ja kuulma oma keha ehk maa peale kehastunud peaolendina pole saanud kontakti oma abilistega (ettevõtte töötajatega), siis edaspidine elu võib minu tähelepanekute järgi muutuda lõpmatuks kannatuseks, rahulolematuseks  ja haigusteks. Muide, mis toimub ettevõttes, kui töötajad pole juhtkonnaga rahul? Kas nad on motiveeritud midagi tegema? Kas nad tahavad teha ettepanekuid tootmise optimeerimiseks? Töötajate enamik lihtsalt istub ja raiskab energiat täiesti mittevajalikele tegevustele, pooled joovad pidevalt kohvi, loevad ajalehti, surfavad internetis või lihtsalt vahivad aknast välja. Võimalik, et nad isegi ei mäleta enam, kes on ettevõtte omanik ja mis eesmärgil neid tööle palgati. Sellises olukorras pole inimene võimeline saavutama ühtegi eesmärki, ta ei suuda lahendada elulisi probleeme, suhelda normaalselt armastatud inimestega või lasta lahti olukorrast, mis on närinud teda juba mitu aastat järjest. Aga põhjus on selles, et nende olendite kriitilisel massil, kellest me koosneme (üle 50%), on kõikide meie üleelamiste ja soovide kohta oma arvamus. Ja kuna nad omanikku ehk meid ei usalda, siis ongi meie elu üks suur tohuvabohu.

Toon näite. Elab ettevõte nimega Margus. Selle ettevõtte omanik unistab maja ostust mere äärde. Aga ettevõtte töötajad pole maja ostust karvavõrdki huvitatud, sest enamikul alluvatel oli eelmistes kehastumistes mereäärse majaga negatiivne kogemus (kellegi maja põles maha, kellegi  maja sai üleujutuse tõttu kannatada). Kui palju Margus ka ei töötaks, kui palju jõudu ja energiat maja ostu ei panustaks, ei tule tal sellest midagi välja seni, kuni ta pole oma töötajatega kokkulepet saavutanud. Aga selleks peab ta paluma neil endaga koostööd teha, äratama neis uuesti usalduse, selgitama kõikidele, et mis oli, see oli, aga praegu on kõik teisiti ja omanikuna vastutab ta toimunu eest.

Teine näide. Ettevõte Diana läks  lahku oma mehest, ettevõttest Toomas. Teisisõnu, omanik otsustas, et ta on suhtes õnnetu ja edasine koostöö Toomasega ei tõota kummalegi ettevõttele head. Diana kolis teise linna, üüris korteri ja hakkas üksi elama. Kuid ta ei suutnud minutikski visata peast mõtteid endisest mehest.  Terve aasta ärkas ta mõtetega eksmehest ja tihtilugu püüdis temaga  enesele aru andmata ühendust võtta.  Lõpuks hakkas see Dianat veidi ärritama, sest ta ei suutnud keskenduda oma isiklikele asjadele ja elada täiel rinnal oma elu.

Aga mis tegelikult toimus? Omanik langetas otsuse lõpetada ettevõttega Toomas koostöö. Kuna omaniku ja töötajate vahel polnud mõistmist ega usaldust, siis töötajad ei reageerinud ta otsusele ja jätkasid koostööd ettevõttega Toomas energeetilisel tasandil.   Näitlikult oli kõik nii. Suurem osa töötajatest istusid ettevõtte aknalaudadel ja  suhtlesid lahtise akna kaudu eksmehe töötajatega. Kuid kõik muutus, kui omanik otsustas tegutsema hakata ja ohjad enda kätte võtta. Ta tegi oma töötajatele ettepaneku koostööd tegema hakata. Palus kõikidelt andestust selle eest, et paljude aastate jooksul ei  olnud täitnud enda kui  peaolendi funktsioone ega pidanud kinni lepingust, mille oli sõlminud teistega, kes olid ilmutanud soovi kehastuda vahetult enne kehastumist. Ka lubas ta edaspidi kuulata nende arvamust ja teha kõik võimaliku, et tema ja töötajate suhted oleksid kõige kõrgemal tasemel. Kogu see protsess kestis kolm päeva. Kolmanda päeva õhtul tundis Diana energiatulva ja mõtted endisest mehest haihtusid. Kõigest kuu ajaga realiseeris ta oma plaanid, milleks tal enne energiat polnud piisanud. Äkki hakkasid ta sissetulekud suurenema, ja ta sisemine seisund muutus sedavõrd harmooniliseks, et nüüd alustab ta igat päeva, naeratus huulil. See on konkreetne juhtum elust enesest!

Tähendab lause „Kõigepealt tuleb oma peas kord majja luua, alles seejärel püüda seda teiste peades teha“, on  tõsi. Mitte teisi ei pea muutma, vaid ennast. Mitte teistele ei tule armastust saata, vaid iseendale, oma sisemaailma, oma kehale ja oma olenditele, kes vajavad kõige enam toetust, armastust ja mõistmist. Kui inimene saavutab  oma sisemaailmaga harmoonia ehk hakkab oma alluvatega koostööd tegema, siis reageerib ka välismaailm momentaanselt. See inimene, kes on iseendaga harmoonilistes suhetes, tõmbab ligi  inimesi, häid sündmusi, küllust. Ettevõte, kus on sõbralik tööõhkkond ning motiveeritud töötajad, meelitab ligi välispartnereid ja investoreid, millega kaasneb käibe ja seega ka kasumi suurenemine. Harmooniline inimene on alati terve ja rahulik, ta näeb, mis toimub ja mõistab toimunut ja selle põhjusi. Ta ei räägi kunagi teise inimese kohta halba, sest teab suurepäraselt, et kõik me oleme üksteisega seotud, ja kõike, mida teeme, teeme ainult iseendale.

Vastan küsimusele, mille esitasin artikli alguses. Mida teha, kui miski ei aita? Vastus: ärge otsige vastuseid väljastpoolt! Mitte ükski terapeut, mitte ükski meditatsioon ja mitte ükski ravimtaim ei anna teile vastust ega lahendust, kuni te ei õpi  suhtlema oma keha ja abilistega, kes lihtsalt janunevad selle järele, et saaks oma teadmisi teiega jagada. Ükski teine inimene ei saa teie elus midagi muuta, sest ta ei tea, kuidas töötab teie süsteem ja milline on teie eelmiste elude pagas. Teisisõnu, piimatoodete ettevõtte omanik ei saa kuidagi aidata meditsiiniseadmeid tootva ettevõtte omanikku, kuna ettevõtete spetsiifika on täiesti erinev.

Lihtsalt pöörake nägu enda poole ja tehke kõik mis võimalik, et mõista, mida räägivad teile teie keha ja teie olendid (teie sisehääl) ning tegutsege nende korralduste järgi.

Kui see artikkel kedagi ärritas või  kutsus esile negatiivsete emotsioonide tulva, siis on põhjuseks see, et teie ettevõttes ei lähe kõik päris libedalt. 😊

Edu läbirääkimisteks oma töötajatega!

-Liia Hüpin