Kui te kohtate kord inimest, kes teid armastama hakkab, kohtute iseendaga.

…..Seda Iseennast, kelle te olete kaua aega tagasi kõikide eest, ja eelkõige iseenda eest, ära peitnud. Te kohtute selle Iseendaga, keda te peaaegu enam ei mäleta ja ära ei tunne. Oma kohtumiste alguses näete vaid  mingeid tabamatult tuttavaid sädemeid, mis tema silmis ühtäkki vilksatavad,  ta intonatsioonides ja naeratuses viirastub midagi tuttavat. Midagi unustatut, midagi tabamatult tuttavat.

Umbusklik äratundmine äratab peagi teie igatsuse, millega te nii harjunud olete, et peaaegu ei märkagi seda enam. See äratab  arusaamatu ja seletamatu nostalgia, mis elab kuskil sügaval. Seletamatu, sest selliseks kurbuseks pole põhjust. Kuid ometi see ju elab teie sees. Ükskord see igatsus lõhkeb äkki, ning tehes kõik teie veendumused ja vastupanud  pihuks ja põrmuks, murrab läbi teie teadvusse, täidab selle tervenisti, tõrjub sealt kõik välja ning kurdistab teid nõudmisega „tagasi anda“, „tagasi anda“ midagi, mille olete saanud sünniõigusega.

Ja siis, selle nõudmise jõust kurdistunud, segadusse viidud ja maha surutud, meenub teile, kelle järele te igatsete. Ja sellest hetkest ei suuda te enam seda häält unustada. Te ei suuda sellele vastu panna, sest teis ärkab Armastus.

Aja möödudes näete Iseennast tervikuna, kogu oma ilu ja ebatäiuslikkust, kogu oma suurust ja tühisust, kogu oma jõudu ja kogu oma valu. Te näete, kui ilus Te olete, ja saate teada, kui sügavad on teie kannatused.

Kogu asi on selles, et te kohtate inimest, kes hakkab teid armastama sellisena, milline Te olete, ja samal ajal esitab teile kõrgeima nõudmise – olla Sina Ise.

Te  kohtate inimest, kes hakkab teid armastama tugevamini, kui te armastate iseennast.

http://bomba.co/kogda-odnazhdy-vy-vstretite-cheloveka-kotoryj-polyubit-vas-vy-vstretite-samogo-sebya/

Samal teemal: “Kes on kaksikvaimud?”