Archives

Me loome ise illusioone...

Me loome ise illusioone, luuletame kokku igasuguseid asju ja poogime inimestele külge omadusi, mida neil tegelikult pole. Tahame me ju nii väga näha teistes oma unistuse kehastumist. Selle tulemusena pettume väga, et inimesed pole millegipärast üldse sellised, millisena me oleme neid ette kujutanud. Ja tekivad solvumised ning viha. Aga kes on süüdi?

-Delia

Võin olla mina ise...

Kui imelik ta siiski on, taban end taas sellelt mõttelt, jälgides, kuidas ta näpuga restoranimenüüs järge ajab. Oleme juba üpris kaua tuttavad olnud, kuid ta pole kordagi huvi tundnud, kus ma töötan, millise autoga sõidan ja kui palju teenin! Tavaliselt küsitakse neid asju vaata et kohtumise esimese tunni jooksul, kuid tema seda ei teinud. Ja üleüldse, minu elu materiaalne pool ei huvita teda karvavõrdki, teda huvitavad mu emotsioonid, mis mind vaimustab, innustab…
Kas teil on ette tulnud, et keegi huvitub teie tunnetest ja sisemaailmast? Aga kõige  üllatavam on see, et ta oskab kuulata. Minu arust on see tänapäeval üldse harukordne. Äkki ta on teiselt planeedilt? Kuidas ka ei oleks, minul on temaga  kerge ja hea. Temaga pole vaja teeselda, võin olla mina ise ja see on kõige toredam seisund, mida ta mulle kingib – olemise vabadus!

-Delia

Las iga inimene vastutab oma õnne eest ise

Tänu temale olen mõistnud, et ma ei saa kedagi õnnelikuks teha, kuni ma pole ise õnnelik. Lihtne matemaatika: kui minus on null õnne, siis summat see ei mõjuta. Ka see, kelle liidetav on suurem, pole suhetes eriti heas olukorras, kuna peab seda õnne pidevalt jagama. Aga kui mõlemal on sees null õnne? Loogiline, et vastus on null õnne kahekesi. Niisiis, las iga inimene vastutab oma õnne eest ise ja  suurendab õnne arvu vähemalt arvuni üks.  Sest 1+1=2, aga see on juba tuntav vahe.

-Delia