Archives

Kus oled sina praegu? Ärkvel ehk arusaaja inimene.

Arengufaas II.
Liigume edasi. Ärkvel inimene saab juba aru, et oma elu elamiseks ei ole tal vaja kedagi kummardada. Aga enne seda saab ta aru, et tal on võimalus ja õigus elada oma elu. Ta avastab ükskord, et see energia, mida ta teisele mitteteadlikult jaganud oli, kuulub siiski temale ja otstarbekas oleks seda kasutada enda hüvanguks ning enda unistuste loomiseks. Sel hetkel hakkab ta tundma, et on teistest inimestest justkui üle, ja tema MINA lööb särama. Tal tekkib tahtmine teisi õpetada, et  oma väärtust tõsta (kuigi ta ise seda ei tea, et see nii on). Tihti kuuleb sõna MINA, MINA, MINA, kuid ma ütleks, et see on pigem hea märk. Siin tuleb lihtsalt rõõmu tunda selle inimese üle, sest ta liigub õiges suunas ja tema süda avaneb armastusele ning rõõmule. (veel …)

Kus oled sina praegu? Magav ehk mitteteadlik inimene.

Arengufaas I.
Täna tekkis mul tugev soov kirjutada isiksuse arengufaasidest. Katsun kirja panna olulised punktid hästi lühidalt. See teema on tegelikult üpris lai ja sisaldab mitmeid nüansse, kuid arvan, et ka lühike kokkuvõte aitab paljudel  iseennast mõista. Kõik, mida ma siin kirjutan, ei pretendeeri absoluutsele tõele. Need on minu enda arusaamad, taipamised ja kogemus. Kui kirjutatu aitab kedagi arengus edasi, siis olen väga õnnelik 🙂

Niisiis, inimesed jagunevad oma arengufaasis kolmeks: magav ehk mitteteadlik inimene, ärkvel ehk arusaaja inimene ja ärganud ehk teadlik inimene. (veel …)

Kõikide sündmuste ja kogemuste taga peituv mõte on võimaluse loomine.

Sündmused ja kogemused kujutavad endast Võimalusi. Ei midagi enamat ega ka vähemat. Oleks viga pidada neid „saatana kätetööks“, „Jumala karistuseks“, „Taeva kingituseks“ või veel millekski vahepealseks. Nad on lihtsalt Sündmused ja Kogemused-asjad, mis leiavad aset.

Alles see, mida meie neist mõtleme, nende suhtes teeme või mismoodi neile vastuseks oleme, annab neile tähenduse.

(veel …)

Mis takistab meid liikumast eesmärgi poole?

Kas olete kunagi näinud lendavat lindu, kes hakkab järsku oma tiibade vajalikkuses kahtlema? Või väikest last, kes õpib kõndima ja hakkab oma tegevuse õigsuses kahtlema? Vaevalt ta mõtleb, et parem on kogu elu  põrandal roomata kui kõndida.

Miks keerlevad siis  meil, täiskasvanutel, peas pidevalt  mingid kahtlused ja usaldamatus enda vastu? Mis takistab meid liikumast eesmärgi poole? Mis segab meil paremaks ja õnnelikumaks inimeseks saamast, mis takistab meil iseendaks saada?

Hirm! Hirm tuleviku ees, hirm, et meie üle naerdakse, hirm üksinduse ees ja veel sada muud hirmu. Selle tulemusena tundub isegi elu hirmus.

Õppigem lastelt! Neil on kõik lihtne. Ja kuni nende vanemad ei veena neid, et elu on kohutav asi, ei karda nad midagi. Nad usuvad, et kõik on võimalik, ja leiavad oma küsimustele lahendused.

Ära karda elada!

-Delia

Suhe peaks muutma meid paremaks inimeseks!

Suhe peaks muutma meid paremaks inimeseks, mitte vastupidi. Kui suhtes peame ennast pidevalt teise inimese järgi  kohandama, kaotades seejuures iseendaks olemise võimaluse, siis ei ole see päris õige või ütleksin pigem, et see  ei ole üldse õige. Tulemuseks on kaks õnnetut inimest, kes kannavad endas  solvumise, rahulolematuse ja pettumuse energiat. Selliste inimestega ei tahaks väga suhelda. Püüelgem selliste suhete poole, mis toovad meile ainult rõõmu!

-Delia