Me loome ise illusioone...

Me loome ise illusioone, luuletame kokku igasuguseid asju ja poogime inimestele külge omadusi, mida neil tegelikult pole. Tahame me ju nii väga näha teistes oma unistuse kehastumist. Selle tulemusena pettume väga, et inimesed pole millegipärast üldse sellised, millisena me oleme neid ette kujutanud. Ja tekivad solvumised ning viha. Aga kes on süüdi?

-Delia

Olen valmis ise kõike tegema..

No ja mis sellest, et ta ei oska süüa teha ega ole kodutööde fanaatik, see-eest on ta pilgus nii palju kirge ja armastust, et ma olen valmis ise kõike tegema – kui ainult ta tuli põletaks mind ikka uuesti ja uuesti.

-Delia

Võin olla mina ise...

Kui imelik ta siiski on, taban end taas sellelt mõttelt, jälgides, kuidas ta näpuga restoranimenüüs järge ajab. Oleme juba üpris kaua tuttavad olnud, kuid ta pole kordagi huvi tundnud, kus ma töötan, millise autoga sõidan ja kui palju teenin! Tavaliselt küsitakse neid asju vaata et kohtumise esimese tunni jooksul, kuid tema seda ei teinud. Ja üleüldse, minu elu materiaalne pool ei huvita teda karvavõrdki, teda huvitavad mu emotsioonid, mis mind vaimustab, innustab…
Kas teil on ette tulnud, et keegi huvitub teie tunnetest ja sisemaailmast? Aga kõige  üllatavam on see, et ta oskab kuulata. Minu arust on see tänapäeval üldse harukordne. Äkki ta on teiselt planeedilt? Kuidas ka ei oleks, minul on temaga  kerge ja hea. Temaga pole vaja teeselda, võin olla mina ise ja see on kõige toredam seisund, mida ta mulle kingib – olemise vabadus!

-Delia

Las iga inimene vastutab oma õnne eest ise

Tänu temale olen mõistnud, et ma ei saa kedagi õnnelikuks teha, kuni ma pole ise õnnelik. Lihtne matemaatika: kui minus on null õnne, siis summat see ei mõjuta. Ka see, kelle liidetav on suurem, pole suhetes eriti heas olukorras, kuna peab seda õnne pidevalt jagama. Aga kui mõlemal on sees null õnne? Loogiline, et vastus on null õnne kahekesi. Niisiis, las iga inimene vastutab oma õnne eest ise ja  suurendab õnne arvu vähemalt arvuni üks.  Sest 1+1=2, aga see on juba tuntav vahe.

-Delia

Seekord läheb kõik hästi!

Esimest korda elus räägivad mu keha, mõistus ja isegi ego ühel häälel, et see kaunis olevus ongi mu kauaoodatud õnn. Ta ilmumisega on minus taas tärganud soov elada, armastada ja armastust jagada. Kuid see vastik hääl minevikust püüab mulle sisendada vastupidist. Ta äratab minus pidevalt mälestusi möödunud igavast elust, mil olin inimeste seas üksi ja  muutusin vähehaaval mõtlemisvõimetuks ning hingetuks robotiks. Ta meenutab mulle mu vigu ja solvumisi, külvab minusse hirmu, et astun jälle sama reha peale, mille peale olen juba palju kordi astunud. Surm või elu?…..
Kui ma annan taas järele sellele häälele minevikust, ootab mind ilmselt surm. Võimalik, et ma ei sure füüsiliselt, kuid elu lakkab minus eksisteerimast. Aga kui ma siiski riskin ja saadan selle hääle koos oma hirmuga  kuu peale? Annan  endale võimaluse! Jah, ma valin elu! Tunnen, olen veendunud, et seekord läheb kõik hästi!

-Delia